Yrsa Sigurðardóttir. Lõpparve

 

Ühes koolis matavad lapsed kapslisse suletud kirjatükid, milles kirjeldavad maailma kümne aasta pärast. Kümme aastat hiljem kaevatakse kapsel välja ja vaadatakse, mis tegelikult on saanud. Üllatuseks leitakse ka kirjatükk, mis ütleb, et mõned inimesed on selleks ajaks surnud. Need inimesed on tähistatud initsiaalidega. Kool pöördub asjaga politseisse ja seda pannakse uurima põlu alla sattunud politseinik Huldar. Ilmselt ei võta keegi seda väga tõsiselt, aga siis hakkavad juhtuma asjad. Toimuvad eriti sadistlikud mõrvad ja ohvite nimetähed sobituvad mustrisse. Alguses ei taha politseinikud toimuvat lapsiku kirjaga seostada, aga asjad lähevad järjest hullemaks. See, mis toimub, on võigas: üksikud leitud kehaosad, pooleks murtud inimene, happerünnak... Nii juhtub, et põlualune politseinik satub ikkagi sündmuste keskpunkti. 

Kogu lugu koosneb üksikutest kildudest, mida on väga raske omavahel kokku panna. Seoseid nagu ei olekski. Tasapisi koorub kõik muidugi päevavalgele ja selgus saab majja. Kõige selle keskel on väga palju viha, alandust, vägivalda, varjatud kättemaksuiha, laste kuritarvitamist... See on üsna kuri raamat, aga lugedes ei mõju ta selliselt. See on kirja pandud põhjamaiselt rahulikus ja jahedas stiilis. Ja samas köidab küll, igavaks see ei lähe.

Politseilugudele iseloomulikult on lisatud muidugi ka uurijate eraelu: Huldar maadleb vaheldumisi kahe erineva naisega ja see kõik on üks parast pundar. 

Olen samalt autorilt ka varem paari raamatut lugenud ja sellepärast teadsin juba alguses, et tasub seegi ette võtta. Ma ei eksinud.