Olemise kergus

 

Millal sa viimati laulsid, tantsisid, innustusid erinevatest lugudest, nautisid vaikust? Nii küsib raamatu üks lugudest. Kui sa seda ammu pole teinud, siis oled kaotanud oma hinge. See raamat on täis lugusid - seega on see abivahend oma hinge taasleidmiseks. 

Ma valin väga, milliseid raamatuid endale koju ostan. Reegel on see, et kui mul on plaanis seda korduvalt lugeda, siis on asi ostu väärt. Ja see raamat on just niisugune. Hea on aeg-ajalt võtta see lihtsalt kätte ja tuletada meelde mõni vana hea lugu. Sama lugu võib erinevatel aegadel ju ka täiesti erinevalt mõjuda ja sa võid leida sealt midagi niisugust, mida varem ei märganudki. Lugusid siin jätkub - neid on umbes kolmsada ja valik on ülimalt mitmekesine. Siin on lugusid erinevatest ajastutest, erinevatest kultuuridest, erinevatest usunditest. On väga sügavaid lugusid, aga mõni on hoopiski teravmeelne või naljakas. Mõni tuleb varasemast tuttav ette, mõni on täitsa uus. Ja neid lugedes on tunne, et kogu maailma tarkus on ammu enne meid olemas, tuleb lihtsalt olla avatud kõigele uuele, mis on tegelikult unustatud vana.

Ma ei lugenud seda raamatut nii nagu tavaliselt: lihtsalt järjest kaanest kaaneni läbi. Võtsin selle kätte teiste lugemistega paralleelselt, lihtsalt aeg-ajalt. Liiga palju erinevaid lugusid korraga polekski hea, sest need vajavad seedimist. Olgu siia lisatud üks, mis mind eilsel päeval eriliselt kõnetas: 

Loomad tulid kokku ja hakkasid kaeblema, kuidas inimesed neilt kõik ära võtavad.

"Nad võtavad minult piima," ütles lehm.

"Nad võtavad minult mune," ütles kana.

"Nad võtavad minult liha," ütles siga.

"Nad kütivad mind, et rasva saada," ütles vaal.

Viimasena kõneles tigu: "Minul on midagi, mille nad võtaksid, kui nad vaid suudaksid. Seda, mis minul on, soovivad nad enam kui midagi muud. Minul on aega!" (lk 362)