Olemise kergus

 

Millal sa viimati laulsid, tantsisid, innustusid erinevatest lugudest, nautisid vaikust? Nii küsib raamatu üks lugudest. Kui sa seda ammu pole teinud, siis oled kaotanud oma hinge. See raamat on täis lugusid - seega on see abivahend oma hinge taasleidmiseks. 

Ma valin väga, milliseid raamatuid endale koju ostan. Reegel on see, et kui mul on plaanis seda korduvalt lugeda, siis on asi ostu väärt. Ja see raamat on just niisugune. Hea on aeg-ajalt võtta see lihtsalt kätte ja tuletada meelde mõni vana hea lugu. Sama lugu võib erinevatel aegadel ju ka täiesti erinevalt mõjuda ja sa võid leida sealt midagi niisugust, mida varem ei märganudki. Lugusid siin jätkub - neid on umbes kolmsada ja valik on ülimalt mitmekesine. Siin on lugusid erinevatest ajastutest, erinevatest kultuuridest, erinevatest usunditest. On väga sügavaid lugusid, aga mõni on hoopiski teravmeelne või naljakas. Mõni tuleb varasemast tuttav ette, mõni on täitsa uus. Ja neid lugedes on tunne, et kogu maailma tarkus on ammu enne meid olemas, tuleb lihtsalt olla avatud kõigele uuele, mis on tegelikult unustatud vana.

Ma ei lugenud seda raamatut nii nagu tavaliselt: lihtsalt järjest kaanest kaaneni läbi. Võtsin selle kätte teiste lugemistega paralleelselt, lihtsalt aeg-ajalt. Liiga palju erinevaid lugusid korraga polekski hea, sest need vajavad seedimist. Olgu siia lisatud üks, mis mind eilsel päeval eriliselt kõnetas: 

Loomad tulid kokku ja hakkasid kaeblema, kuidas inimesed neilt kõik ära võtavad.
"Nad võtavad minult piima," ütles lehm.
"Nad võtavad minult mune," ütles kana.
"Nad võtavad minult liha," ütles siga.
"Nad kütivad mind, et rasva saada," ütles vaal.
Viimasena kõneles tigu: "Minul on midagi, mille nad võtaksid, kui nad vaid suudaksid. Seda, mis minul on, soovivad nad enam kui midagi muud. Minul on aega!" (lk 362)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave