Martin Walker. Must teemant

 

Käisin sõbraga raamatupoes. Ta nägi seda raamatut ja ütles, et see on midagi minu jaoks. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Aga viimati, kui raamatukogu külastasin, vaatas see raamat mulle riiulilt vastu. Justkui ajaks mind taga. Eks ma siis andsin alla ja võtsingi selle.
Vahelduseks on päris hea lugeda krimilugu, mille tegevus toimub Prantsusmaal. Selliseid lugusid ei olegi nii palju. Ohtralt vürtsi annavad maastiku- ja olustikukirjeldused. Päris suurt osa mängivad ka kõikvõimalikud kirjeldused toiduvalmistamisest. Tegemist on üsna mitmekihilise raamatuga. 
Autor pühendub Prantsusmaa allilmale, nimelt Vietnami ja Hiina päritolu migrantide gängide omavahelisele sõjale. Siin on terved lõigud, mis kirjeldavad Vietnami lähiajalugu ja erinevaid poliitilisi suundumusi. Kohati on need päris raskesti jälgitavad ja nõuavad lugemisel erilist tähelepanu, et asjast aru saada. Teine liin on mustade trühvlite äri, siit ka raamatu pealkiri. Kohalike tegelaste mustad saladused tulevad päevavalgele, halb ei ole enam halb ja hea ei ole enam hea. Ja need, kes omavahel läbi ei saa, teevad tegelikult koostööd. Ühe sõnaga - kõik on üks suur pettus. Kohe raamatu alguses tuleb mängu ka üks tapmine, mis annab lugemisele päris palju pinget juurde. 
Omaette nähtuseks on raamatu peategelane, kohalik politseinik Bruno Courreges. See on hüperaktiivne tegelaskuju, kes jõuab absoluutselt igale poole. Lisaks politseitööle teeb ta väga hästi süüa, käib jahil, otsib trühvleid, mängib palli ja tennist, teeb lastele trenni, korraldab pidusid... superman. On mõnevõrra arusaamatu, kui palju üks inimene teha jõuab, jättes iseennast täielikult tagaplaanile. Ja millal ta üldse magab? See on tegelane, kes aeg-ajalt satub koomilistesse olukordadesse: kähmleb jõuluturul kurikaeltega, endal jõuluvanakostüüm seljas, ja hulbib vööst saadik virtsahoidlas. Kõige tipuks keeldub ta jäämast voodisse ka pärast raskeid põletusi: saab ju politseipükstel sääred maha lõigata ja arstide keelule vaatamata haiglast lahkuda. Ja see on ka ju normaalne, et palatisse tuuakse koer...
Mul on viimasel ajal komme raamatuid pooleli jätta, kui esimesed sadakond lehekülge ei köida. Vanasti olin võimeline isegi telefoniraamatu lõpuni lugema. Ma ei jätnud seda raamatut pooleli ja mida rohkem loetut seedin, seda rohkem koorub sellest huvitavat...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Napoleon Hill. Saatanat paljastades

Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses

Cara Hunter. Pimeduse kütkes