Dave Kindred. Ilma traagikata
Autor on spordiajakirjanikust vanaisa, kes kaotas oma lapselapse Jaredi. Pärast poisi surma ajab ta mitu aastat jälgi, otsides vastust küsimustele: miks? ja kuidas? Esimesele neist ei olegi vastust, vahel lihtsalt tuleb leppida sellega, mis on. Teise küsimuse vastuseks on mitu vaatenurka, ka need, millega autor ise ei pruugi nõus olla. Ta otsib üles need, kellega Jared kohtus, ja laseb neil jutustada lugusid. Need on äraütlemata südamlikud lood.
Mõnikord libisevad inimesed meil lihtsalt käest. Ei ole olemas ühesugust elu kõikide jaoks. Mõned meist teevad otsuse astuda välja skeemist haridus-töö-kodu-perekond. See on skeem, mis tundub meile iseenesestmõistetav, sest juba meie vanemad ja vanavanemad elasid nii. Jared astub sellest välja, valides rongihulkuri elu, omamata seejuures mitte midagi peale selle, mis ta seljakotis on. Ja nii jäävad alles ainult kaks väärtust: elu ise ja inimesed tema ümber. Rohkem polegi midagi. Ja kas peakski olema? Kas tavapärasest eluskeemist lahtirebimine tähendab vabadust või jääme me ikkagi iseenda elu vangideks, ükskõik, mida me ka vabaks saamiseks teeksime?
Paraku ei ole Jared elu valitseja. Jaredi elu valitseja on hoopiski alkohol ja sellest ta vabaneda ei suuda. Perekond näeb kogu toimuvat pealt, aga ei oska selle kõigega midagi peale hakata. Vahel ju ongi nii, et tahaks väga aidata, aga ei saa ja see on väga-väga valus. Siis ei saagi muud, kui lihtsalt olemas olla. Tagantjärele mõistab autor, mida sõltuvus inimesega teeb ja sellest ahelast väljumine ongi pea võimatu. Mitte keegi ei saa aidata ja ennast süüdistada pole mõtet.
Kas inimelu väärtust mõõdab selle pikkus? Vahest siiski mitte: on inimesi, kes elavad saja-aastaseks ilma, et teisi enda ümber märkaks ja on inimesi, kes paarikümne eluaasta jooksul suudavad maailmale väga palju juurde anda. See on igaühe enda valik. Ja rikka elu elamiseks ei pea omama suurt hulka varandust ega otsima teiste inimeste heakskiitu.
Kommentaarid
Postita kommentaar