Sally Hepworth. Ämm
Tegelikult arvasin alguses, et tegu on kindlasti tüüpilise naistekaga ja ma ei olnud üldse kindel, kas loen selle lõpuni. Tüüpiline naistekas räägib naisest, kelle suhe on äsja purunenud. Lisaks kõigele koputab uksele parim-enne-möödas. Niisiis otsib peategelane endale meest. Pärast pikki kannatusi saabub raamatu lõpuosas prints valgel hobusel ja kõik lõppeb õnnelikult.
See ei ole niisugune raamat. Kõik algab põrutavast faktist: ämm tegi enesetapu. Hiljem hakkab kooruma, et vist ikka ei olnudki enesetapp. Kogu raamat on tagasivaade minevikku vaheldumisi nii ämma kui minia seisukohast. Suhted on keerulised ja heitlikud, aga läbiva joonena jookseb välja mõlema oskamatus asju teise inimese positsioonilt näha. Niimoodi jääb paljude käitumismustrite tagamaa mõistetamatuks ja see, mida üks peab meelituseks, osutub teisele solvanguks. Palju asju jääb selle taha, et üksteisega lihtsalt ei räägita piisavalt ausalt.
Jah, muidugi on kogu raamat üles ehitatud naiste silmade läbi, aga siin kujutatud mehed ei olegi s...apead, nagu tihtipeale naistekates välja tuleb. Mehi kujutatakse siin vastutustundlike ja kenadena. Enamasti. Ja kogu lugu paneb mõtlema sellele, et iga näiliselt arusaamatu käitumismustri taga on mingi sügavam põhjus, mida ei pruugi kohe aimata. Tihtipeale on need mustrid meie enda jaoks nii loomulikud, et me ei tule selle pealegi, et mõni teine neid ei mõista.
Veel üks huvitav küsimus: kas jõukad vanemad peavad oma hätta sattunud täiskasvanud lapsi pidevalt toetama või teevad nad sellega neile karuteene?
Lõpuks tuleb vastik tõde välja, aga seda ma välja ei ütle. Muidu pole teiste mõtet lugeda. Aasta alguseks oli see päris lahe lugemine, mõnusam isegi, kui mõni hiljuti loetud krimka.
Kommentaarid
Postita kommentaar