Andrus Kivirähk. Mälestused

 

Ma arvasin, et Kivirähk on nüüd puhta sassis: kirjutab mälestusi. Sassis on ta ju kogu aeg olnud - ja seda positiivses mõttes - sest niisugust fantaasiat keskmisel täiskasvanul lihtsalt ei ole. Me oleme selleks liiga rikutud. Pea on igapäevamuresid täis ja rõõm kipub kaduma minema, rääkimata veel fantaasiast, see tundub täiesti kohatu. Aga rõõm peab jääma, mida muidu meil teistega jagada on?

On küll mälestused, aga mitte inimeste mälestused asjadest, vaid asjade mälestused inimestest. Ja see annab maailmale hoopis teise vaatenurga. See on imeline, kuidas nii lihtsate asjade kaudu on võimalik täiesti tavalisele elule hoopis teine värv anda. 

Siin on hulk mänguasju lasteaiast, mis kõike lastega juhtunut mäletavad. Siin on viinapudel ja pulmatort, mis (või kes?) on saanud pulmapeost suure elamuse. Isegi silmapesukauss on mängu toodud, sest pulm oli tema jaoks eriline sündmus: temas segati salatit. Siin on hulk puid, taimi ja linde pargist, siin on esemed muuseumist ja pööningult. See on vahva, kuidas täiesti igapäevased asjad lugusid jutustama hakkavad. 

Toon siin välja mõned huvitavad teadmised:

• Inimesed ei valitse maailma. Maailma valitsevad hoopis linnud, aga inimesed varjavad seda fakti mänguasjade eest, hoides neid kinnistes ruumides. See on vandenõu. Maailm muutub siis, kui vandenõu ilmsiks tuleb.
• Päkapiku peast saab teha pirukat ja suppi. Keha on igav: ainul kaks harkis kätt, kaks harkis jalga ja üks suur perse.
• David Otto Wirkhausi hingeõhk lõhnas kartulipudru ja hapupiima järele.
• Ei tohi lasta oma koeral laternapostile pissida. See on solvav.
• Mannerg ei ole kunagi päris lehma näinud, ta arvab, et see võib välja näha nagu toonekurg.
• Inimesed käituvad puupakkudega inetult. Nad peksavad neid ja mõni hull paneb nad isegi põlema.
• Jalgratta kõige suurem õnn on see, kui temaga kraavi sõidetakse. Siis saab loodust uurida. 

Seda valikut võiks jätkata, aga ma ei tee seda. Lugege ise. Sest rõõm peab alles jääma, mis ka ei juhtuks.