Heinrich Böll. Kus sa olid, Adam?

 

Lükkasin selle raamatu lugemist väga kaua edasi, sest teadsin, et see räägib sõjast. Ja maailmas juhtub viimastel kuudel piisavalt palju koledaid asju. Ei tahtnud neid veel juurde lisada. 

Kunagine hiiglaslik Hitleri armee taganeb. Igal sõduril ja ohvitseril on oma lugu. Nad kõik on kunagi olnud tavalised inimesed, kes elavad tavalist elu. Aga nüüd on nad sõjas ja väsinud. Aga kuidagi peab ju elama ja pääsu sellest ei ole. Böll toob siin mängu väga erinevaid tegelaskujusid: endine koorijuht, kõrtsipidaja, juuditarist õpetaja, slovakkia talunaine... Galerii on äärmiselt kirju ja kõik püüavad kuidagi hakkama saada. Kirjanik vaatab kõigele justkui kahel poolt: ühes küljest lihtsalt kirjeldab sündmusi, aga teisest küljest heidab pilgu tegelaste sisemaailmale. Ja nad kõik on nii, nii, nii tüdinud. 

Siin on rohkelt sündmusi, mida võib tavalises olukorras pidada täiesti absurdseteks: Näiteks kui juuditarist kooliõpetaja viiakse koonduslaagrisse, laseb endisest koorijuhist ohvitser tal laulda, sest kõik, kellest saaks laagri kooriliige, jäetakse ellu. Aga juuditar laulab enneolematult ilusti ja see vihastab ohvitseri niivõrd, et ta laseb naise kohapeal maha. Või ohvitser, kes saab taganedes sellise kõhuhäire, et ta ei saa teha mitte midagi muud, kui kükitada, ja seal ta ka tabamuse saab. Või purustatud silla taastamine, mis kestab mitu kuud ja kulutab kümnete meeste tööjõudu ja mis lõpeb sellega, et kui sild on valmis, lastakse see õhku, sest tuleb taganeda. Neid olukordi on siin küll ja küll ja küll... Ja see, kuidas inimesed hukka saavad, on nii jabur ja proosaline. Ei mingit kangelaslikku sõda. 

Kõige olulisem minu jaoks on siin see, kuidas muidu tavalised inimesed hakkavad käituma täiesti ettearvamatult. Lihtsalt hetketuju ajel tapmine ja piinamine on saanud normaalsuseks. Inimesed ei suuda oma emotsioonidega enam toime tulla ja igaühel on hinges mingi salaigatsus, mis teda püsti hoiab. Siit jääb - tänaste sündmuste taustal - küsimus: kuidas saab olla nii, et sõjasituatsioonis muutub pealtnäha täiesti normaalne inimene äkki barbariks? Mis paneb nad selliseid asju tegema? Ilmselt ei saa ma sellele küsimusele mitte kunagi mõistlikku vastust. Sest sõda on miski, mis asub mõistuse piiridest väljaspool. Valus on. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik