Thomas Erikson. Idioodid minu ümber

 

Kui ma saaksin, siis teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile täiskasvanuile. Ainult täielikus erakluses elavad inimesed oleksid vabastatud. See aitaks palju sõbralikumalt üksteise kõrval elada. Inimesed on erinevad ja igaüks toimib erinevalt. Ja tihtipeale tundub, et meil pole vedanud, sest ümberringi on nii palju lolle. Nende lollidega ei oska nagu midagi peale hakata ka, tuleb lihtsalt välja kannatada. Kõige olulisem, mida mu keskkooli matemaatikaõpetaja mulle õpetas, oli järgmine: "Lollus on loodusõnnetus, nagu ka purgaa, üleujutus ja rohutirtsuparved. See tuleb lihtsalt välja kannatada." Olen pidanud seda endale väga palju kordi meelde tuletama. Huvitav küll, et integraali arvutamisest ei mäleta ma midagi, aga see lause on meeles...
Thomas Erikson teeb selgeks, et lollus ei olegi lollus, see on lihtsalt teistsuguse inimese teistsugune viis maailma asju näha ja siin toimetada. Miks mõni inimene on meeletult aeglane ja põhjalik? Miks mõni inimene kritiseerib mu kätetööd ka siis, kui ma enda arvates olen maksimaalselt panustanud (see on solvav)? Miks mõni inimene muudab pidevalt plaane ja sööstab tegevusse, nii et ma ei suuda korraga ümber orienteeruda? Miks mõni inimene räägib nii palju tühiseid lugusid, nii et mul kõvadest jookseb s..avett? Miks mõni inimene tahab pidevalt kontrollida ja kamandada? Kas sellepärast, et nad on idioodid ja tahavad mulle meelega närvidele käia? Ja mina, vaeseke, pean lihtsalt kannatama. 
Ja miks on nii, et ma tahan pidevalt teha uusi asju, jätan vanad pooleli ja nii on mul käsil suur hulk lõpetamata asju? Ja miks on nii, et needsamad lõpetamata asjad käivad mulle närvidele? Miks ma ennast niimoodi piinan? Miks, miks, miks??? 
See raamat aitab asju paremini mõista. Ta võtab lahti klassikalised temperamenditüübid, aga nimetab need värvide järgi. Seejuures teeb ta seda niisuguses võtmes, et lugemine on lõbus. Igal sammul tunned ära kas iseenda või mõne inimese, keda tead. Minul oli kogu aeg naljakas, sest hakkasin inimesi enda ümber jälgima, kuulama, mida nad räägivad ja nägin neis pesuehtsaid raamatunäiteid. Elu muutus korraga väga lõbusaks. 
Veel hullem: ma nägin iseennast kõrvalt ja tundsin ära raamatus kirjeldatud mustrid. See oli ebamugav ja lõbus ühekorraga. 
Raamatu lõpus on peatükk, kus erinevad inimesed avaldavad intervjuu vormis arvamust raamatu sisu kohta. Alguses ei saanud ma aru, milleks selline peatükk, aga selle lugemine oli topeltnaljakas. Ja see, mille ma siia praegu kokku kirjutasin, on ka selles peatükis sees, lihtsalt natuke ühe teise inimese öelduna, natuke teiste sõnadega.
Ma arvan, et panen selle raamatu nüüd natukeseks ajaks kõrvale ja siis loen uuesti. See aitab. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik