L.J.Ross. Hüsteeria

 

Üks kena inimene ütles, et peaksin ennast millegagi premeerima. Tegingi seda: jätsin kõik askeldused kõrvale ja lugesin nii palju, kui süda kutsus. See ongi ülim õnn.

Mitte midagi ei ole teha, krimi jääb mulle pidevalt sõrmede külge. Ei oskagi öelda, mis mind selle juures köidab. Ilmselt võimalus lahendada mõistatusi. See lugu siin on väga omapärane. Alustades lõpust - lahendus(ed) on ülimalt ootamatu(d). Midagi niisugust ikka annab välja mõelda. 

Peategelane on Alexander Gregory, psühholoog ja kriminaalprofileerija. Tema meetod ei seisne mitte tõendite kogumises, vaid inimhingedes tuhnimises. Sealt on väga palju leida ja sellise meetodiga on ta lahenduste otsimisel osavam kui ükski uurija. Tuleb välja, et sama tegelase baasil on kirjutatud terve sari. Tahaksin ka neid teisi lugusid lugeda, sest see on küll ülimalt omapärane. Kusjuures stiil on väga väljapeetud ja meenutab pigem tõsisemat kirjandust. Ja kui autorit nimetatakse esikaanel põnevike-kuningannaks (oh neid müüginippe küll!), siis tegelikult ei ole tegemist klassikalise põnevikuga. Sündmused hargnevad üsnagi tasapisi ja rahumeelselt, pinevaid olukordi ei ole, laibad ja kallaletungid aga küll.

Natuke sisust ka. Tegevus toimub Pariisi moenädala ajal. Rünnatakse noorukest modelli, aga ta jääb elama. Tema välimus ja karjäär on aga igaveseks rikutud. Ohver kaotab mälu, kuriteo jälgi ei ole ja seetõttu on äärmiselt keeruline välja selgitada, mis juhtus. Hiljem tapetakse veel teine modell, käekiri on täiesti sarnane. Niisiis otsitakse sarimõrvarit. Uurimise käigus tuleb välja suur hunnik musta pesu moeladviku ja politseinike seas. Ja lahendus on olemas, aga sellest ma siin ei räägi...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Stephenie Meyer. Keemik

Lina Bengtsdotter. Annabelle