Lydia Kang. Oopium ja absint

 

See on imeline, kuidas üks autor suudab aastal 2020 kirjutada raamatu, mis lõhnab 19.-20. sajandi vahetuse järele. Keelekasutus on selline, nagu see raamat oleks just nimelt sellel ajal kirjutatud. Selline tunne on, nagu loeks "Jane Eyret". Muidugi on see omajagu ka tõlkija töö, aga tulemus on stiililiselt eriline. 

Tegevus toimubki sajandivahetuse New Yorgis. Just on ilmunud "Dracula" ja toimuma hakkavad mõrvad, mis lasevad arvata, justkui liikvel oleks päris vampiir. Oma õe surma hakkab uurima rikas pärijanna Tillie, kes on oma aja kohta eriline naisterahvas. Nimelt oludes, kus rikkad keskenduvad seltskonnaelule ja peentele kommetele, pühendub Tillie uute teadmiste omandamisele, sattudes sellega oma ema ja vanaema põlu alla. Ta ei hooli mitte põrmugi sellest, et talle topitakse selga kauneid kleite ja tiritakse peenesse seltskonda, et panna ta võimalikult väärikale mehele. Selliselt hakkab perekond teda kodus kinni hoidma ning tal ei jää muud üle, kui öösiti salaja linna lipsata, et teada saada, mis tema õega siis päriselt juhtus. 

Omaette teema ongi siin naiste roll 19. sajandi lõpul. Rikastel ei olegi tegelikult valikuid: nad peavad alluma olemasolevatele reeglitele ja tegema näo, et nii ongi hea. Ega vaestelgi valikuid ole: nad peavad tegema rikaste heaks rasket tööd, küürima, koristama, kokkama, et iseennast ja oma lapsi elatada. Ja kui üks naine avaldab ajalehes oma nime all artikli, siis on lähedaste ehmatus suur. 

Tillie ei ole ideaalne kangelane: ta langeb kergesti oopiumisõltuvusse. Esialgu võtab ta seda selleks, et traumast tekkinud valu vaigistada, aga üsna kiiresti saab sellest tungiv vajadus, mis aina kasvab, kuni tüdruk jõuab morfiinisüstide ja heroiinini. Uudishimuliku tüdrukuna süveneb Tillie erinevatesse ravimeetoditesse ja inimkeha saladustesse, külastab salaja anatoomiamuuseumi ja topib üleüldse oma nina igale poole, kuhu saab. Siinjuures tulevadki jutuks erinevad ravimeetodid, kus kasutatakse teise inimese kehaosi või verd. Tundub õõvastav, aga autor mainib järelsõnas, et mis selles teistmoodi on, kui tänapäeval siirdatakse elundeid ja nahka ning tehakse vereülekannet. Seda ei pea keegi imelikuks. See on huvitav, kuidas ühe ajastu normaalsus muutub teise ajastu ebanormaalsuseks. Eks me ole seda ise viimastel aastatel kogenud...

Tagakaanel on kirjas, justkui raamatul oleksid õudusjutu sugemed. Ma ei ütleks nii. Mingit erilist pinget siin ei ole, lihtsalt mõnus, nunnu, natuke naiivne lugemine.