Paulo Coelho. Abielurikkumine

 

Olen kuulnud arvamust, et Coelho on naiivsete inimeste kirjanik. Hinnanguid on erinevaid, ei saa ju kellelegi vastu vaielda. Aga aeg-ajalt on päris hea midagi sellist lugeda. Üldiselt olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud ja kui see mulle sõrmede külge jäi, siis imestasin, et pole seda varem kohanud. 

Nagu ikka, juurdleb raamat eksistentsiaalsete küsimust üle, aga ta teeb seda peategelase mina-vormis. Linda on edukas ajakirjanik, kelle elus on justkui kõik korras: piisavalt raha, hea töö, korralik perekond. Paljud kadestavad teda. Aga just see, et kõik on korras, teeb elu igavaks. Kõik on nii turvaline, et elust puudub igasugune seiklus. Tekib tunne, et mitte midagi rohkem ei juhtu ja jääbki üle ainult surma oodata, päev päeva kõrval. 

Nii kohtub Linda oma kooliaegse kallimaga, kellest on vahepeal saanud poliitik. Esimene kohtumine on pealtnäha juhuslik, tööasjus. Mõlemad on loomulikult abielus, aga see ei loe, sest vana arm ei roosteta. Ja siis algab seiklus, milles on valu, iha, kättemaksuhimu, sisemist segadust. Pigem jälgib lugu Linda eneseotsinguid, kõrvaltegelased jäävad tagaplaanile. Coelho on peaaegu igas raamatus lahanud naiseks-olemise saladusi ja teeb seda oma ürgsel moel. Selles suhtes ei ole ka siin mingit üllatust. Minu küsimus on see, kas mees suudab pugeda naise nahka ja avada tema hinge saladusi? Veidral kombel armastab Coelho just seda teha.

Mingeid üllatusi selles raamatus ei ole, aga tore on lugeda ikka. Nii mõneski kohas tundsin ma ära iseenda mõtted mingist eluperioodist. Ja raamatu alguses on välja toodud küsimus: millal me lõpetame ära tahtmise teistele meeldida ja hakkame päriselt elama?