Jenny Lawson. Katki (kõige paremas mõttes)

 

Me oleme katkised. Me paraneme. See ei lõpe kunagi. Ja kui seda õige valguse käes vaadata, siis on see kaunis.

Võtsin selle raamatu lugeda ainult kaanepildi pärast. See näeb lihtsalt nii tobe välja. Seega ei olnud mul lugedes eelarvamusi. Lihtsalt üks raamat paljude seast. Aga ei ole. Kindlasti on see üks omapärasemaid raamatuid, mida üldse lugenud olen. Isegi selle žanri on raske määratleda.

Jenny Lawson on auhinnatud humorist, kes põeb raskekujulist depressiooni. Ja just oma siseelust ja haigusest ta kirjutabki. Aga ta teeb seda nii häbematult ausalt, et see on lihtsalt naljakas. Ma ei ole raamatut lugedes enam ammu kõva häälega omaette naernud, nii et isegi kass kõrval vaatab, et olen täiesti lolliks läinud. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kuus korda kinga jalast ära kaotada, seda täiesti avalikes kohtades: restoranides, raamatupoodides. Ja väga lihtne on ühte kakavat naist kogemata kingaga visata. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kogemata kotitäie nokse endale saada ja siis autoroolis pidurdada nii, et need kõik esiklaasi paiskuvad. Ta kirjeldab seda, kuidas saab tuba koristades põlevat tolmusadu korraldada. Siin on piinlikke ja koomilisi situatsioonikirjeldusi küll ja küll. Ja see on nii aus, sest tegelikult juhtub meie kõigiga sarnaseid lugusid, aga me häbeneme nendest rääkida. 

Aga raamatul on ka teine külg: sama ausalt kirjeldab autor oma depressiivset seisundit, seda kuidas teatud perioodidel langeb ta musta auku ja tal ei jätku jaksu elada. Ta kirjeldab võitlust tervisekindlustusfirmadega, kes tema ravi eest maksta ei taha. Ta kirjeldab äärmiselt valulikku ja ebamugavat eksperimentaalset ravi, et natukenegi elule tagasi lähemale saada. Ja see kõik on nii aus. 

See on üheaegselt väga naljakas ja väga tõsine raamat. Ja ilmselt igaühele ta ei sobi, sest naljad lähevad vahetevahel ikka korralikult üle võlli. Aga ma ei loe kunagi lõpuni raamatuid, mis mulle ei meeldi. Ja ma ei kirjuta kunagi raamatutest, mida ei ole lõpuni lugenud.