Raamatukoi lugemislood

  Eile juhtus minuga järgmine lugu. Tahtsin niiväga kirjanikuga kohtuma minna, aga sinna metsa oli maad oma kolmkümmend kilomeetrit ja mu auto on siiani hoolduses, nii et ainus kasutatav liiklusvahend on mul praegu mootorratas. Mul on pärast kahte aastat motikasõitu ikka veel mingi hirm sadulasse istuda. Küllap seab vanus ka uljusele piirid, nii et kihutama ma väga ei kipu. Aga antud juhul oli vaja metsa sõita ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal tee on. Närvid olid läbi, aga ikkagi tahtsin minna. Läksingi. Viimane pool kilomeetrit teed meenutas keskmises seisukorras krossirada. Aga ma läksin ja sain hakkama. Tagasi tulin ka. Kui sealt metsast välja sain, oli selline tunne, et ma võin nüüd sõita kus iganes. Ma saan hakkama küll. Mõtlemises käis prõks ära ja see on nii suur vabanemine. Kuidas mu lugu selle raamatuga seotud on? Eneseabiraamatuid on kirjutatud palju. Kui neid piisavalt lugeda, siis selgub, et asjad korduvad. Ikka antakse sama nõu. Tee endale selgeks, mida sa pärisel...

  Head raamatut lugedes juhtub see, et kui sul tuleb pissihäda, siis sa lihtsalt kannatad, aga sa ei pane raamatut käest. Äkki peaks raamatute lugemise tarvis mähkmed soetama? Selle romaani jaoks oleks ära kulunud küll.  Teine hea loo omadus on see, et kuigi sa ei taha, et see otsa saaks, jõuad häbematult kiiresti selle lõppu. Lugemine iseenesest on nauding ja pole üldse oluline, kuhu lugu viib. See lihtsalt voolab. Ja imeline on, et tegemist on debüütromaaniga. Mis sealt siis veel edasi tuleb? Neljateistaastane Ungari juurtega Billie elab oma emaga Saksamaal. Neil on kasin, aga vahva elu. Koos teevad nad igasuguseid lõbusaid asju ja rahapuudus neid justkui eriti ei sega. Aga ühtäkki ilmub välja vanaema Ungarist ja elu muutub. Vanaema on haige ja tuleb Saksamaale sellepärast, et kvaliteetset arstiabi saada. Kuid selgub, et vanaema ei tahagi terveks saada. Billie peab oma toa talle loovutama ja emaga elutoas täispuhutaval madratsil magama. Sündmuste käik kujuneb traagiliseks ja...

  Suhteliselt tavapärane krimiromaan. Mingit woww-efekti see ei tekita, aga lugeda laseb küll.  Uurijate tandem Anette Werner ja Jeppe Korner toimetavad taas. Üks teismeline poiss läheb kaduma, uurijad hakkavad jälgi ajama. Tegevuse käigus ilmneb mitmeid kõrvalteemasid: pedofiilia, prügimajandus, majanduspettused, kunstiturg... Loomulikult tuuakse mängu uurijate eraelu.  Lisaks uurijatele on mängus ka vanaproua Esther, kes otseselt kuriteoga seotud ei ole, aga oma nuhkija-loomuse tõttu saab jälile asjadele, mis kardavad valgust.  Mulle jääb selgusetuks raamatu pealkiri. Ükskõik, mis otsast mõtlen, juhulaskudega ei ole tegevusel mitte mingit seost. Aga küllap ei saa ma sümbolitest sellel korral aru. 

  Tlk Maarja Jaanits Ma olen tänulik kõigile tõlkijatele, kes väärtkirjanduse minuni toovad. Jaapani keelt ma ju ei oska. Ja LR ilmutab eranditult väärtkirjandust. Kui tahta sisu, mitte meelelahutust, siis tasub uurida, mis siin on ilmunud.  Seda raamatut lugedes pidin endale veel kord meelde tuletama, et lugemine ei pea olema meelelahutus. Võib ju ka olla, aga lugemisi on ju erinevaid: õppelugemine, meelelahutuslugemine, hingeharimislugemine... Küllap leiab veel. Usun, et kõik on olulised, aga tore, kui need oleksid tasakaalus. Imelikul kombel jäävad meelde need raamatud, mille läbimiseks pean kõvasti vaeva nägema. Kuhjadena loetud krimkad lähevad mõne kuuga meelest, aga see raamat kindlasti mitte. Väga keeruline on seda lugeda. Ta on kuidagi hajus ja raskesti jälgitav. Siin on rohkesti kõrvalepõikeid, see liigub sujuvalt ajas ja ruumis ja korraga ei märkagi, kui jutt käib juba millestki, mis on kusagil teises ajas ja kohas.  Lugedes tuli mulle meelde kusagilt Õnnepalu r...

  Uurisin huvi pärast inglisekeelseid kultuuriportaale. Anthony Horowitzi seda romaani peetakse sündmuseks. Ja on ka põhjust. Jällegi ei ole tegemist tavapärase krimiromaaniga. Kui varasemates romaanides paigutab Horowitz ühe raamatu teise sisse, siis nüüd astub ta sammu edasi. Ta paigutab kirjaniku raamatu sisse ja selleks kirjanikuks on tema ise. Pigem pühendabki ta lugeja (väljamõeldud) kirjutamisprotsessi ja nii muutub kohati segaseks, mis on tõsielu ja mis fiktsioon. Tehniliselt võttes on raamatus olemas mõrv(ad), mida uuritakse, aga see ei paigutu esiplaanile. Kuulsa filminäitleja ema pöördub matusebüroosse ja korraldab omaenda matuse ning maksab selle kinni. Samal päeval kägistab keegi ta kardinanööriga ära. Tekib küsimus, kust proua teadis, et ta sel päeval sureb? Juhtumit hakkab politsei "konsultandina" uurima detektiiv Daniel Hawthorne. Tegemist on väga värvika mehega ja tegelikult tõuseb romaanis esile mitte mõrv, mitte ka kirjaniku loomeprotsess, vaid hoopis Hawth...

  Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...

  On see vast märul! Klassikaline küll, aga käest ära panna ei saa. Siin on salapärane sarimõrvar, psühhopaat, kellel puudub reaalsusega adekvaatne kontakt, tubli peauurija, rumal ja auahne ülemus, kiiksuga naisuurija. Kõik on olemas. Süžee on piisavalt segaseks aetud, nii et seoseid on keeruline luua. Kuidas on omavahel seotud üks ususekt, neli mõrvatud tüdrukut ja kummalised juhtumised hooldekodus? Küllap on. Ja loomulikult on peasüüdlane kõige päikeselisem, helgem ja naeratavam tegelane. Jah, seekord tundsin ta juba romaani keskel ära. Aga ikka oli huvitav lugeda.  See on täpselt õige raamat tuulisteks ja vihmasteks aprillilõpuilmadeks, kui väljas ei ole tahtmist midagi asjalikku teha ja üleüldse tundub mõnus mõneks ajaks reaalsusest jalga lasta. 

  Ilus raamat nii sisult kui vormilt. Juba kätte võttes tekitab see austust: korralikud kvaliteetsed kaaned, kaunis kujundus, hea paber, mõnusalt suur tekst laiade reavahedega. See kõik paneb uskuma, et niisugusesse vormi on pandud kvaliteetne sisu. Ja kuidas teisiti saakski, tegemist on Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga.  Selle raamatu puhul peab paika tõdemus, et vähem on rohkem. See on väikeses formaadis ja õhuke ning lugu keeleliselt napp. Aga see ongi omaette oskus, kui suudad nappide vahenditega väga sügava sisu edasi anda. Ridade vahel on nii palju.  Pealiskaudselt võttes räägib lihtne lugu mehest, kes jääb hilissügisel autoga metsa kinni ja hakkab otsima väljapääsu. Alguses olin veidi nõutu, et mis see siis on. Ja alles mõne aja pärast mõistsin, et selle taga on midagi hoopis enamat. Eksimine, valikud, iseendas vangis olemine, elu, surm, üksindus, inimesed... Kõik on ühes loos koos. Ja lugemine annab igaühele ruumi seda kõike sisimas tõlgendada. Sest reavahed on...

  Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level .  Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi.  Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohal...

  See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel.  Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud... Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure.  Sellel romaa...

Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav.  "Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud.  See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud n...

On olemas mehelikud krimiraamatud ja naiselikud krimiraamatud. Lisaks sellele on veel need, mis kirjutatud puhtalt müügiks. Neid lugedes tunned kohe, et kirjanik on väga täpselt kalkuleerinud, mis müüb ja mis mitte.  Adler-Olsen nii ei kirjuta. Tema kirjutab mehelikult ja see meeldib mulle.  Sellist kirjutamisviisi iseloomustab ratsionaalsus, millele on lisatud veidi vürtsi. Mingi vimka peab ikka sees olema, muidu jääks asi kuivaks. Selles raamatus ilmub välja hulgaliselt minevikus olnud surmajuhtumeid, mida on kästiletud enesetappudena. Uurimise käigus selgub, et tegemist on mõrvadega ja nende ühine nimetaja on lauasool. Kõikide laipade juurest on leitud ühel või teisel kujul soola ja see on imelik. Nagu ka valitud surmakuupäevad, mis moodustavad mustri. Kõik inimesed on tapetud mõne kurikuulsa diktaatori sünnipäeval ja see teeb asja veel imelikumaks. Q-osakond eesotsas Karl Morkiga peab selle mõistatuse lahendama. Lahendabki, aga koroonapiirangud ei lase eriti vabalt tegutse...

  LR 2022 nr 7, tlk Hasso Krull Seda esseed soovitaksin lugema hakata Hasso Krulli saatesõnast. Mina nii ei teinud, sest see on raamatu lõpus. Aga paljud autori mõtted on eriti teravalt välja toodud just siin. Kuna raamat on originaalis ilmunud 2017, siis saatesõna annab hiljem toimunud sündmuste taustal veidi lisa. Allikaks on siin peamiselt saksakeelses ajakirjanduses hiljem ilmunud artiklid. Kindlasti on need ühed võimalikud vaatepunktid maailmas toimuvale. Alati on võimalik mõelda teisiti, aga see teebki ju elu rikkamaks.  Saatesõnas on puudutatud pandeemia teemat. Byung-Chui Han võrdleb viirust inimkonnaga. Ka inimene paljuneb kontrollimatult, hävitades seejuures ümbritsevat keskkonda (kas maa peaks ka ennast inimviiruse vastu vaktsineerima?). Kuid pandeemia periood taandas inimese pelgalt bioloogiliseks olendiks, kellel tuleb ellu jääda. Enam ei suudeta endale selgeks teha, missugune on elu, mida tahetakse elada. Elu on muutunud emotsionaalselt tühjaks. Seesugune pööre m...

Krimilugu küll, aga veidi ebatraditsioonilise ülesehitusega. Raamatu kommentaarina on kirjas, et autor justkui maalib sõnadega. Mõtlesin, et küll ikka oskavad hästi promoda. Aga romaani lugedes just selline tunne ongi. Kõik justkui tiksub tasapisi, lugu ise räägib väga räigetest asjadest, aga ikka on tunne, justkui keegi teeks laiu looklevaid pintslitõmbeid. Sõnadega.  See on üsna tavapärane, et raamat algab eellooga, mis kirjeldab kunagi ammu toimunud sündmust. Jutt käib mängukoolist, meie mõistes laste päevahoiust, kus hulk kuueaastaseid on leidnud endale paar peksupoissi ja lihtsalt kiusavad neid väga räigel moel. Õpetaja laseb asjadel rahulikult toimuda, sest kius viiakse läbi mängukooli aia taga ja see ei kuulu väidetavalt enam tema kompetentsi... Ülejäänud süžee toimub tänapäeval. Üks vanem proua saab haiglast koju ja leiab sealt võhivõõra tapetud mehe. Näeb välja nagu halb juhus. Aga ei ole. Kirjanik jälgib kahte tegevusliini: ühest küljest kirjeldab ta kurjategija tegevust ...

  Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav. Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga.  Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal koges...

  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...

  See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda.  Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...

  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...

  Viimasel ajal on krimikirjanduses hakatud teatud tüüpi teoseid tähistama mõistega Nordic noir. Ei saagi täpselt aru, millised põhjamaade romaanid selle mõiste alla kvalifitseeruvad ja millised mitte. Kas piisab sellest, kui tegevus toimub karges pimedas kliimas ja mängus on mingi kaugest minevikust tulenev müstiline salapära? Aga tegelikult on igasugune klassifitseerimine nagunii tinglik, oluline on pigem raamat ise. Selle romaani puhul ei tekkinud tunnet, et seda ei saaks käest ära panna. Kuidagi tiksuv ja rahulik oli see kõik. Oli nagu laipu, aga mingi jahedus käis selle kõigega kaasas. Kirge justkui ei olnud. Ja samas ei saanud ka lõpuni lugemata jätta, sest ikkagi säilis uudishimu, kuidas täiesti erinevate inimeste surmad omavahel seotud on.  Mõni tegelaskuju oli päris värvikas. Näiteks Jakob, Soomest Islandile tulnud politseipraktikant, kelle hobiks on islandi kampsunite kudumine. Meeskudujaid leiab harva, veel vähem politseinikest meeskudujaid, kes arutelude kõrval nob...

  See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline.  Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda... Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda i...

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...

  Nagu naistekas ja nagu krimi. Põgenemiseks kõlbab küll. 

  Wistingu sarja raamatuid võib vist lõputult lugeda. Need ei tüüta ära, sest autoril on piiramatu fantaasia. Mitte ühegi seni loetud raamatu süžee ei kattu eelmisega mitte mingis punktis. Kõik mõjub väga kvaliteetsena, mis sellest, et tegemist on klassikaliste krimipõnevikega. Võib-olla nende väärtus seisnebki selles, et autor ei ürita teiste omataolise seast eristuda ega hakka vigurdama.  Raamat algab looduskatastroofiga. Rannikul on toimunud maalihe ja kümmekond majapidamist on hävinud. Aga siis leitakse laip. Selgub, et tegemist ei ole õnnetuse ohvriga, vaid surnukeha on olnud seal juba 48 tundi varem. Siit hakkab lugu hargnema. Siin on nii draamat kui märulit, Wistingu kohta ehk isegi ebaharilikult palju.  Pealkiri viitab sellele, et kusagil on reetur. Kuni loo lõpuni jääb selgusetuks, kes see reetur siis päriselt on...

  Väga naiselik kiriminull. Nagu roosa vahukomm. On justkui mõrv, tegelikult isegi mitu, aga tähelepanu on rohkem sellel, mis kellelgi seljas on ja kui palju see maksab. Peategelane Maria Kallio on endine politseinik, kes töötab advokaadibüroos. Aga oma nina topib ikka igale poole. See kõik näeb välja natuke nagu "Kättemaksukontor". Ilmselt on Wistingu lood mu lati nii kõrgele tõstnud, et vähemaga on raske leppida. 

  Veel üks Wistingu lugu. Seekord on asi päris verine. Kõigepealt leitakse juhuslikult ühe veerand sajandit tagasi kaduma läinud neiu laip. Siis visatakse üks raskete kehavigastustega noormees sõitvast autost välja. Edasi kaob jäljetult veel üks neiu. ja lõpuks lastakse üks vanamees maha. Üks pulss üks pluss üks pluss üks on neli. Tuleb välja, et need inimesed on omavahel seotud, aga kuidas? Tegevusliinis on paar eksitavat kohta, justkui oleks aimatav, millega tegu. Aga tulemus on üllatav. 

  Jälle William Wisting. Seekord läheb märuliks kohe alguses ja sellepärast eristub see raamat tavapärastest põnevikest. Lisaks sellele on juhuse tõttu põimunud mitme grupeeringu tegevused, mis teeb asja eriti segaseks. Tegevuse käigus käib Wisting korra Vilniuses ära. Selle linna kirjeldus norraka pilgu läbi on väga huvitav lugemine, sest Vilniusest on aastate jooksul saanud minu jaoks kodune linn. Vaesusega on natuke üle võlli aetud, nii hullud need asjad seal minu kogemuse põhjal küll ei ole. Ja turg ei paista mitte kuidagi ohtlik olevat.  Aga Wistingu sarja on mõnus lugeda. Praegu on mulle sellist põgenemist eriti vaja. Ilmselt võtan varsti veel ühe ette. 

  William Wistingu põnevik. Kaks naist on kakskümmend aastat tagasi kadunud. Wisting kaevab juhtumid uuesti välja ja hakkab uurima. Seose loob paber, mis on jäänud ühe kadunud naise köögilauale. Sellel on mingi kood... Väga-väga mõnus krimi, rahulik pusimine ja mõttetöö. Ja ei mingeid brutaalseid stseene. 

  Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab... Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab". Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". ...

  See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu.  Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd...

  See raamat on jälle esitatud krimiloona, aga päris tavapärane krimi see küll ei ole. Ei saa ka selle kohta öelda psühholoogiline põnevik, sest tegevus on pigem osaliste sisemaailmas. Väliselt toimub väga vähe. Aga see teebki asja mõnusalt loetavaks. Tavapärased krimiromaanid, kus on mõrv ja rühm uurijaid, eristuvad harva üksteisest. Sama võib öelda nende lugude kohta, kus käib algusest lõpuni katkematu märul. Mitte et nad halvad oleksid, aga vahelduseks on päris hea lugeda midagi teistsugust.  Selle raamatu lugemisel oli see fenomen, et see oli huvitav, aga seda lugedes jäin tihtipeale magama. Ei saagi aru, miks nii, sest igav ju ei olnud. Võib-olla lihtsalt jõuluväsimus.  Üheks peategelaseks on varateismeline poiss, kelle onu on kakskümmend aastat tagasi lapsena teadmata kadunud. Tema kadumise järel võetakse kinni üks sarimõrtsukas, kes on teadaolevalt piinanud ja tapnud neli last. Onu surnukeha ei ole leitud, seega ei saa päris kindel olla, et sama mõrtsukas mängus on...