Raamatukoi lugemislood

  LR 2022 nr 7, tlk Hasso Krull Seda esseed soovitaksin lugema hakata Hasso Krulli saatesõnast. Mina nii ei teinud, sest see on raamatu lõpus. Aga paljud autori mõtted on eriti teravalt välja toodud just siin. Kuna raamat on originaalis ilmunud 2017, siis saatesõna annab hiljem toimunud sündmuste taustal veidi lisa. Allikaks on siin peamiselt saksakeelses ajakirjanduses hiljem ilmunud artiklid. Kindlasti on need ühed võimalikud vaatepunktid maailmas toimuvale. Alati on võimalik mõelda teisiti, aga see teebki ju elu rikkamaks.  Saatesõnas on puudutatud pandeemia teemat. Byung-Chui Han võrdleb viirust inimkonnaga. Ka inimene paljuneb kontrollimatult, hävitades seejuures ümbritsevat keskkonda (kas maa peaks ka ennast inimviiruse vastu vaktsineerima?). Kuid pandeemia periood taandas inimese pelgalt bioloogiliseks olendiks, kellel tuleb ellu jääda. Enam ei suudeta endale selgeks teha, missugune on elu, mida tahetakse elada. Elu on muutunud emotsionaalselt tühjaks. Seesugune pööre m...

Krimilugu küll, aga veidi ebatraditsioonilise ülesehitusega. Raamatu kommentaarina on kirjas, et autor justkui maalib sõnadega. Mõtlesin, et küll ikka oskavad hästi promoda. Aga romaani lugedes just selline tunne ongi. Kõik justkui tiksub tasapisi, lugu ise räägib väga räigetest asjadest, aga ikka on tunne, justkui keegi teeks laiu looklevaid pintslitõmbeid. Sõnadega.  See on üsna tavapärane, et raamat algab eellooga, mis kirjeldab kunagi ammu toimunud sündmust. Jutt käib mängukoolist, meie mõistes laste päevahoiust, kus hulk kuueaastaseid on leidnud endale paar peksupoissi ja lihtsalt kiusavad neid väga räigel moel. Õpetaja laseb asjadel rahulikult toimuda, sest kius viiakse läbi mängukooli aia taga ja see ei kuulu väidetavalt enam tema kompetentsi... Ülejäänud süžee toimub tänapäeval. Üks vanem proua saab haiglast koju ja leiab sealt võhivõõra tapetud mehe. Näeb välja nagu halb juhus. Aga ei ole. Kirjanik jälgib kahte tegevusliini: ühest küljest kirjeldab ta kurjategija tegevust ...

  Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav. Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga.  Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal koges...

  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...

  See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda.  Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...

  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...

  Viimasel ajal on krimikirjanduses hakatud teatud tüüpi teoseid tähistama mõistega Nordic noir. Ei saagi täpselt aru, millised põhjamaade romaanid selle mõiste alla kvalifitseeruvad ja millised mitte. Kas piisab sellest, kui tegevus toimub karges pimedas kliimas ja mängus on mingi kaugest minevikust tulenev müstiline salapära? Aga tegelikult on igasugune klassifitseerimine nagunii tinglik, oluline on pigem raamat ise. Selle romaani puhul ei tekkinud tunnet, et seda ei saaks käest ära panna. Kuidagi tiksuv ja rahulik oli see kõik. Oli nagu laipu, aga mingi jahedus käis selle kõigega kaasas. Kirge justkui ei olnud. Ja samas ei saanud ka lõpuni lugemata jätta, sest ikkagi säilis uudishimu, kuidas täiesti erinevate inimeste surmad omavahel seotud on.  Mõni tegelaskuju oli päris värvikas. Näiteks Jakob, Soomest Islandile tulnud politseipraktikant, kelle hobiks on islandi kampsunite kudumine. Meeskudujaid leiab harva, veel vähem politseinikest meeskudujaid, kes arutelude kõrval nob...

  See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline.  Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda... Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda i...

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...

  Nagu naistekas ja nagu krimi. Põgenemiseks kõlbab küll. 

  Wistingu sarja raamatuid võib vist lõputult lugeda. Need ei tüüta ära, sest autoril on piiramatu fantaasia. Mitte ühegi seni loetud raamatu süžee ei kattu eelmisega mitte mingis punktis. Kõik mõjub väga kvaliteetsena, mis sellest, et tegemist on klassikaliste krimipõnevikega. Võib-olla nende väärtus seisnebki selles, et autor ei ürita teiste omataolise seast eristuda ega hakka vigurdama.  Raamat algab looduskatastroofiga. Rannikul on toimunud maalihe ja kümmekond majapidamist on hävinud. Aga siis leitakse laip. Selgub, et tegemist ei ole õnnetuse ohvriga, vaid surnukeha on olnud seal juba 48 tundi varem. Siit hakkab lugu hargnema. Siin on nii draamat kui märulit, Wistingu kohta ehk isegi ebaharilikult palju.  Pealkiri viitab sellele, et kusagil on reetur. Kuni loo lõpuni jääb selgusetuks, kes see reetur siis päriselt on...

  Väga naiselik kiriminull. Nagu roosa vahukomm. On justkui mõrv, tegelikult isegi mitu, aga tähelepanu on rohkem sellel, mis kellelgi seljas on ja kui palju see maksab. Peategelane Maria Kallio on endine politseinik, kes töötab advokaadibüroos. Aga oma nina topib ikka igale poole. See kõik näeb välja natuke nagu "Kättemaksukontor". Ilmselt on Wistingu lood mu lati nii kõrgele tõstnud, et vähemaga on raske leppida. 

  Veel üks Wistingu lugu. Seekord on asi päris verine. Kõigepealt leitakse juhuslikult ühe veerand sajandit tagasi kaduma läinud neiu laip. Siis visatakse üks raskete kehavigastustega noormees sõitvast autost välja. Edasi kaob jäljetult veel üks neiu. ja lõpuks lastakse üks vanamees maha. Üks pulss üks pluss üks pluss üks on neli. Tuleb välja, et need inimesed on omavahel seotud, aga kuidas? Tegevusliinis on paar eksitavat kohta, justkui oleks aimatav, millega tegu. Aga tulemus on üllatav. 

  Jälle William Wisting. Seekord läheb märuliks kohe alguses ja sellepärast eristub see raamat tavapärastest põnevikest. Lisaks sellele on juhuse tõttu põimunud mitme grupeeringu tegevused, mis teeb asja eriti segaseks. Tegevuse käigus käib Wisting korra Vilniuses ära. Selle linna kirjeldus norraka pilgu läbi on väga huvitav lugemine, sest Vilniusest on aastate jooksul saanud minu jaoks kodune linn. Vaesusega on natuke üle võlli aetud, nii hullud need asjad seal minu kogemuse põhjal küll ei ole. Ja turg ei paista mitte kuidagi ohtlik olevat.  Aga Wistingu sarja on mõnus lugeda. Praegu on mulle sellist põgenemist eriti vaja. Ilmselt võtan varsti veel ühe ette. 

  William Wistingu põnevik. Kaks naist on kakskümmend aastat tagasi kadunud. Wisting kaevab juhtumid uuesti välja ja hakkab uurima. Seose loob paber, mis on jäänud ühe kadunud naise köögilauale. Sellel on mingi kood... Väga-väga mõnus krimi, rahulik pusimine ja mõttetöö. Ja ei mingeid brutaalseid stseene. 

  Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab... Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab". Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". ...

  See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu.  Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd...

  See raamat on jälle esitatud krimiloona, aga päris tavapärane krimi see küll ei ole. Ei saa ka selle kohta öelda psühholoogiline põnevik, sest tegevus on pigem osaliste sisemaailmas. Väliselt toimub väga vähe. Aga see teebki asja mõnusalt loetavaks. Tavapärased krimiromaanid, kus on mõrv ja rühm uurijaid, eristuvad harva üksteisest. Sama võib öelda nende lugude kohta, kus käib algusest lõpuni katkematu märul. Mitte et nad halvad oleksid, aga vahelduseks on päris hea lugeda midagi teistsugust.  Selle raamatu lugemisel oli see fenomen, et see oli huvitav, aga seda lugedes jäin tihtipeale magama. Ei saagi aru, miks nii, sest igav ju ei olnud. Võib-olla lihtsalt jõuluväsimus.  Üheks peategelaseks on varateismeline poiss, kelle onu on kakskümmend aastat tagasi lapsena teadmata kadunud. Tema kadumise järel võetakse kinni üks sarimõrtsukas, kes on teadaolevalt piinanud ja tapnud neli last. Onu surnukeha ei ole leitud, seega ei saa päris kindel olla, et sama mõrtsukas mängus on...